Kõõm

Kõõm

koom2

Kuiv kõõm, s.o. lahtiste helvestena juuste vahel.
Rasune kõõm, nahatükid on peanaha küljes kinni. Rasususe tõttu kleepub kõõm juuste külge ja sellega võib kaasneda ka juuste väljalangemine.

Kõõma korral toimub liigse hulga surnud naharakkude irdumine, mis põhjustab peanaha sügelemist ja valget või hallikat ketendust juustega kaetud peanahal. Õnneks ei ole haigus nakkav, kuid ta võib olla üpris püsiva iseloomuga. Kõõm hakkab üldjuhul tekima puberteedieas, saavutades maksimaalse väljenduse tavaliselt 40.-ndates aastates. Haigus on ebatavaline vanematel inimestel, kuigi mõnikord võib seisund püsida eluaegselt.

Probleemi esineb veidi rohkem meestel kui naistel, mis võib olla seletatav meessuguhormoonide tugevama mõjuga ja meeste suuremate rasunäärmetega.

Rasune kõõm

rasune koom

KÕÕMA TEKKEPÕHJUSED

Enamasti on kõõm tingitud geneetilise fooniga haigusest – seborroilisest dermatiidist. Kõõm on seborroilise nahapõletiku mittepõletikuline, kergem vorm, mille korral võib täheldada ketendust juustega kaetud peanahal. Piir nende kahe haiguse vahel on üsna ähmane. Kõõma tekkes on süüdistatud nii kuiva kui rasust nahka, pea pesemist liiga sageli või liiga harva, stressi, kehva toitumist jm. Kuigi mõned neist faktoreist võivad soodustada peanaha ketendust, peetakse nii kõõma kui seborroilise nahapõletikutõenäoliseks põhjuseks pärmseent Malassezia furfur. Seen kuulub normaalse naha mikrofloora hulka ja enamasti probleeme ei põhjusta.

Mõnedel inimestel hakkab pärmseen jõudsalt paljunema, põhjustades naha ärritust ja rakkude kiirenenud paljunemist, mis väljendub naha punetuse ja/või kestendusena. Tavalist naha uuenemist me tähele ei pane, sest surnud naharakud eemalduvad tolmuna. Kõõma puhul eraldub korraga suurem hulk rakke, mis moodustavad helbeid ja mida on kerge palja silmaga näha.

Täpsed põhjused, mis kutsuvad esile pärmseente paljunemist ja kõõma ägenemist, on teadmata, kuid võimalikud faktorid on:

– suurenenud rasueritus
– hormonaalsed kõikumised
– stress , väsimus, depressioon
– liiga harv juuste pesemine
– aastaaegade muutused
– haigestumine (viirushaigused)
– neuroloogilised haigused, nagu Parkinsoni tõbi
– immuunsuse langus (AIDS)
– ülitundlikkus Malassezia pärmseene suhtes
– pärilikkus
– tugevatoimelised või sobimatud šampoonid: kui kõõm on kadunud, pese pead õrnatoimelise neutraalse või niisutava šampooniga

Koldeline juusteväljalangemine

Koldeline juusteväljalangemine

Koldeline juuste väljalangemine (Alopecia areata)

Koldeline juuste väljalangemine ehk koldeline alopeetsia – haigus, mis algab alati üksikute ümarate juusteta kollete tekkimisega, tavaliselt juustega kaetud peanahal.

koldeline alopeetsia

Haiguse põhjused

Koldelist juustekadu peetakse nahaga pirduvaks autoimmuunhaiguseks. Arvatakse ka, et haiguse tekkes võib olla osa geneetilisel eelsoodumusel. Ka emotsionaalset stressi on kahtlustatud ühe põhjustajana, kuid tõendid selles osas on üsna nõrgad.

Arvatakse, et haiguse tekkes osalevad immuunsüsteemi rakud, mis püüavad hävitada juuksekarvu, pidades neid ekslikult võõraks allergeeniks või “märklauaks”. Juuksefolliikuli ümber kogunevad lümfotsüüdid, mis „arestivad“ anageenfaasis oleva karvanääpsu, mille tõttu karvafolliikul läheb üle puhkefaasi ja karv irdub. Kui lümfotsüüdid folliikuli ümbert taanduvad, hakkab karv jälle kasvama.

Haiguspilt

Tavaliselt tekib üks või mitu juustevaba laiku. Laigud on ümarovaalsed, selgepiirilised. Nahk on puhas või on näha heledaid udemeid.  Haiguse algfaasis on kerge nahapunetus, puudutamisel on nahk hell. Ägedas faasis võib inimene tajuda nahasügelust või hellust, kolde servas on juuksed kergesti eemaldatavad. Üksik kolle võib paraneda mõne kuuga, kuigi samal ajal võivad põhikoldest eemal tekkida uued kolded. Karvade kaotuse kiirus on eri juhtudel erinev. Mida suuremalt alalt juuksed korraga välja langevad, seda tõenäolisem on täieliku kiilanemise teke.

Kiilasuse periood on väga erinev. Periood võib kesta vaid mõned kuud, kuid ka 1-3 aastat. Vähetõenäoline on karvade uuesti kasvama hakkamine, kui kiilanemine on kestnud üle kolme aasta. Kõige vähetõenäolisemad olukorrad, kus juuksekasv võiks taastuda, on alopecia areata universalis ja alopecia totalis.

Ulatusliku alopeetsiaga võivad kaasneda küünte muutused (küüned muutuvad ebatasasteks).

Ravi:

Kahjuks ei ole haiguse vastu ega ka uute laikude vältimiseks ühtegi usaldusväärset imeravimit, kuid õnneks kasvavad karvad tavaliselt ise tagasi. Kasutatavad ravimid stimuleerivad karvade kasvu, kuid nad tõenäoliselt ei mõjusta haiguse loomulikku kulgu. Ravi lõpetamise järgselt on sagedased uued ägenemised. Paremini alluvad ravile väiksemad (alla 50% haaratust) ja alla 1 aasta kestnud kolded, suhteliselt kehvemini laigud kukla piirkonnas ja kõrvade taga.

Juuksekasvu kiiremaks stimuleerimiseks sobib kõige paremini naistele: Cellagen juuksekasvu vedelik (VAATA SIIA) ning meestele: Numinox juuksekasvu vedelik (VAATA SIIA)

Juuksekarva elutsükkel

Juuksekarva elutsükkel

Juukse elutsükkel koosneb 3 staadiumist.

Kõik juuksekarvad vahetuvad erinevatel aegadel karvatsükli protsessi käigus. Normaalselt on see protsess tasakaalus ja inimene ise olulist juuste väljalangemist või juurdekasvamist ei märka.

juuksekarva elutsükkel

  1. Kasvufaas (anageenfaas) kestab 2-6 aastat. Karvad on tihedad, hästi pigmenteerunud. Korraga on kasvufaasis 85-90% juustest.
  2. Üleminekufaas (katageenfaas) on lühike, kestes mõned nädalad. Sel ajal karvatasku põhimik kärbub.
  3. Puhkeperioodi (telogeenfaas) pikkus on 2-4 kuud. Karvatasku kuivab veelgi kokku ning karvad muutuvad väga peeneks. Normaalselt on puhkefaasis korraga 10-15% karvu.

Huvitav! Karvad ei kasva pidevalt nagu küüned. Iga karv läbib inimese elu jooksul oma arengus korduvalt kõik faasid, juuksed 10-30 korda. Üksik juuksekarv võib ilma seda kordagi lõikamata kasvada naistel maksimaalselt 1,2 m pikkuseks, meestel 60-80 cm pikkuseks, pikemaks kui ükskõik millise muu kehapiirkonna karvad.Juuksed kasvavad kiiremini suvel kui talvel ja aeglasemalt öösel kui päeval.

Juuksekarva anatoomia

Juuksekarva anatoomia

JUUKSEKARVA ANATOOMIA

Juuksed on pikad ja õhukesed jätkusuutlikud keratiiniga kiud. Nad on marrasknaha elutud jätked, mis kasvavad välja peanahas olevast karvanääpsust. Küünte ja karvade keratiini ehitus erineb muust naha keratiinist, mille tõttu nad ei ketenda.

Karvanääpsudeks e karvafolliikuliteks e juuksefolliikuliteks nimetatakse karva-rasunäärmeid, milles on hästi välja arenenud karvanääps ja väike rasunääre. Karvanääpsu ülesanne ongi produtseerida karvu ehk juukseid.

Juuksefolliikuli alaosas saab eristada karvapapilli ja selle ümber karvasibulat. Neis paiknevad kiiresti jagunevad rakud.
Karvafolliikul koosneb kokku 6 ringjalt üksteise sisse paigutunud rakukihist, kusjuures 3 sisemist kihti võtavad osa juukse tüve ehk juuksekarva moodustamisest, 3 välimise kihi funktsioon ei ole täpselt teada, kindlalt on neil aga seesmiste kihtide kaitsefunktsioon.

Juuste värvi määrab spetsiifiline pigment melaniin, mida toodetakse juuksefolliikulites olevates pigmendirakkudes melanotsüütides. Kui melanotsüüdid enam pigmenti ei tooda, siis hakkavad kasvama hallid juuksed.

Huvitav! Karvad katavad inimese kogu keha, v.a. huuled, silmalaud, peopesad ja tallaalune nahk. Valdav enamus karvadest on tillukesed ja värvitud ning jäävad märkamatuks.

Karvade koguarv on umbes 5 miljonit ja neist u. 250 000 on juuksed (tervel noorel inimesel on u.300 000 juuksekarva, inimesel üldiselt alla 250 000 juuksekarva pole). Karvafolliikulite arvus ei täheldata statistiliselt olulisi soolisi ega rassislisi erinevusi. Lõplikult kujunevad karvafolliikulid välja kuuendaks elukuuks ja sünni järel neid enam juurde ei teki. Karv kasvab umbes 0,3 mm päevas, juuksed kasvavad 1-1,5 cm kuus ja ööpäevas langeb inimesel iseenesest 20-150 juuksekarva. Erinevates kehapiirkondades on karva eluiga erinev. Kulmu eluiga on umbes 3 nädalat, juuksel keskmiselt 2-8 aastat. Meestel kasvavad juuksed 4-5a, naistel 6-10a. Keskmiselt 250 000 juuksekarva vahetuvad välja 8a jooksul.

Huvitav! Juuksed (karvad) ei oma otsest elulist tähendust organismi seisukohast, kuid inimesele on tervete juuste olemasolu väga tähtis. Juuksed on olulised soo määramise ja isiku identifitseerimise seisukohalt. Karvad on taktiilse tundlikkuse organiks- karvanääpsudes olevad närvilõpmed reageerivad ka kõige nõrgemale puudutusele. Juuksed (karvad) aitavad hoida kehasoojust ja kaitsevad nahka UV kiirguse eest.

JUUKSEKARVA EHITUSJuuksekarval on kolm kihti.

  • Tuum ehk säsi (medulla) asub karva keskel olevas õõnsuses ning sellel on juukse omadustele väga väike mõju.
  • Keskmine kiht ehk korteks (cortex) moodustab karvatüvikust peamise osa. Sellest sõltub enamik karva omadustest, k.a. juukse elastsus ja värv. Korteksi rakud, mida on kahte tüüpi, määravad ära, kui lokkis või sirge iga üksik juuksekarv on.
  • Välimine kiht ehk kutiikula (cuticle), ka soomuskiht, on karvatüviku pealmine osa ja koosneb lamedast õhukesest rakukihist. Soomuskiht kaitseb juukseid vigastuste eest.
    Seda kihti rikkuda on aga tegelikult väga lihtne. Näiteks blondeerimisega, värvimisega või tehes keemilisi lokke. Kahjustada võivad juust veel tugev päikesekiirgus, õhusaaste, ebaõige toitumine, ebaõige hooldamine.

Kui soomuskiht saab kahjustada, võib see viia selle lõhenemiseni, mis omakorda viib korteksi rakkude kahjustumiseni. Sellisel juhul jäävad juuksekiud kaitseta ning muutuvad hapraks, lähevad tihti pusasse ja katkevad kergesti.

Dermatiit

Dermatiit

DERMATIIT

Mõisteid “dermatiit” ja “ekseem” kasutatakse erialakirjanduses tihti kui sünonüüme. Põhjuseks on asjaolu, et kuni käesoleva ajani ei ole suudetud terminile ”ekseem” leida ühtset erinevat dermatoloogide koolkondi rahuldavat definitsiooni.

Enam praktilistele vajadustele vastavalt on terminid “dermatiit” ja “ekseem” lahti mõtestatud saksa ja vene dermatoloogide koolkonnad. Kuna igapäevatöös, eriti haigete raviplaani koostamisel, on selline vahetegemine kasulik, pooldame ka meie nende koolkondade seisukohti.

Dermatiit (naha pindmise osa põletik) tekib ärritava või sensibiliseeriva (tundlikkust põhjustava) aine sattumisel nahka otsekohe või mõne päeva jooksul peale kontakti ja avaldub monomorfse (ühesuguse) nahalööbena. (S.Kaur, H.Silm, Allergilised nahahaigused,Tln.1996)

Ekseem on välisel, harvem sisemisel põhjusel tekkinud nahapõletik inimesel, kellel on pärilik eelsoodumus reageerida ärritajale ekseemiga. (Nahahaigused, kirjastus Medicina, Tln.2006)

KONTAKTDERMATIIT (Dermatitis contacta)

Kontaktdermatiit

On välistest teguritest põhjustatud nahapõletik, mis tekib ärritava või allergiat tekitava aine sattumisel nahale. Kõige sagedasemateks kontaktdermatiitideks on ärritus- e lihtne kontaktdermatiiti või allergiline kontaktdermatiiti. Probleem esineb 2 – 11 %% Euroopa rahvastikust.

Ärritus- ehk lihtne kontaktdermatiit

* Lihtne kontaktdermatiit tekib kas pärast vahetut kokkupuudet tugeva ärritajaga või pärast pikka aega kestnud kontakti nõrgatoimelise ärritajaga.
* Enamik keskkonnas leiduvaid kontaktdermatiit ärritajaid kuulub nn nõrkade ärritajate hulka, tüüpilised neist on seebid, sünteetilised pesupulbrid ja vesi.

* Nõrgad ärritajad kutsuvad nahapõletiku esile siis, kui toimivad nahale korduvalt või pika aja jooksul. Ärriti kahjustab nahka otseselt.

Lihtne kontaktdermatiit on enam levinud inimestel, kes tööprotsessi tõttu peavad sageli pesema käsi või kasutama puhastusvahendeid. Probleem võib tekkida aga kõikidel inimestel, kes piisavalt pikka aega ärritavate ainetega kokku puutuvad. Eriti vastuvõtlikud on atoopilise nahapõletikuga inimesed. Enamus käteekseemi juhtusid on samuti tingitud kontaktist ärritavate ainetega.

Allergilise kontaktdermatiit

Selle kujunemine võtab aega. Erinevalt lihtsast kontaktdermatiidistst, ei teki reaktsiooni peale esmakordset kokkupuudet ainega:  vajalik on organismis allergilise reaktsiooni esilekutsumine, milleks tavaliselt kulub umbes 10 päeva. Sageli on inimene allergeeniga kontaktis olnud aastaid enne lööbe teket. Lööbe tekitamiseks piisab ka väiksest aine kogusest.

Allergilise kontaktdermatiidi põhjuseks on sagedamini:

– kroomi-, nikli- ja koobaltiühendid
– formaldehüüd
– kosmeetikavahendites sisalduvad lõhnaained
– kummitööstuses kasutatavad kemikaalid
– kosmeetikavahendites sisalduvad lõhnaained
– paikselt kasutatavad ravimid (streptotsiid, neomütsiin jt)
– kreemide ja paiksete ravimite konservandid
– juuksevärvides olev parafenüleendiamiin

Huvitav! Hiinas on kümnendik meestest tundlikud parafenüleendiamiinile. Seda kasutatakse musta juuksevärvina. Seal on mehe juuste hallinemine võrdne kiilanemisega. Nikli suhtes muutub ülitundlikuks 10-20% naistest. Mõned teised ühendid muutuvad allergeenideks väga väikesel osal inimestest. Vastava eelsoodumusega isikutel kujuneb ülitundlikkus välja umbes kahe nädala jooksul (sel ajal nähtavaid nahamuutusi ei ole). Järgnev kontakt allergeeniga, ka väga väikeste koguste sattumine nahale, kutsub esile dermatiidi.

Tavaliselt mõne nädala jooksul nahakahjustused paranevad. Allergilise kontaktdermatiidi puhul võib tekkinud ülitundlikkus jääda püsima aastateks või kogu eluks, st inimene peaks vältima kokkupuudet varem allergiat põhjustanud ainetega.Kontaktdermatiit võib muutuda ka krooniliseks.

SEBORROILINE DERMATIIT e SEBORRÖADERMATIIT


Haiguspilt

– Seborroilist dermatiitiiseloomustavad roosakad, paiguti ketendavad laigud rasusemates piirkondades: juustega kaetud peanahk, otsmiku juustepiir, kõrvatagused, väliskuulmekäik, nägu, rinnaku piirkond, abaluude vahel, nahavoldid (kaenlaaugus, kubemepiirkonnas jm), naba piirkond. Sageli kaasub sügelus.

– Haigus võib alguse saada igas eas peale puberteeti, mil rasueritus hakkab intensiivistuma. Seborröadermatiiti esineb kõige sagedamini 18-40-aastastel inimestel,meestelsagedamini kui naistel. Lööbed tekivad periooditi, tavaliselt ootamatult. Probleem võib kesta aastaid.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

– Kaua aega peeti haiguse põhjuseks liigset rasu tootmist, kuna haiguskolded tekivad kõige sagedamini rasusemates nahapiirkondades. Hilisemad uuringud on näidanud, et seborroilise dermatiidiga patsientidel ei eritu rohkem rasu. On inimesi, kelle on väga tugev rasueritus, kuid see ei arene kunagi seborroiliseks dermatiidiks.

– On leitud, et üks põletikku soodustav faktor seborröadermatiidi korral on inimese nahal elav seen Pityrosporum ovaleSeda kinnitab ka hea raviefekt ketokonasooliga. Pärmseen toitub naharasust, lõhustades selle endale seeditavateks vabadeks rasvhapeteks, mis omakorda kahjuks ärritavad nahka ja tekitavad põletikku. Seborroilise nahapõletikuga inimestel näib olevat langenud ka resistentsus Pityrosporum ovale´le.

– Seborroiline dermatiit imikutel tekib kuni 6. elukuuni ja esineb harilikult nn.titekõõma ehk gneissi kujul, kuid võib haarata ka nahavoldid, eeskätt kaenla-aukude ja kubeme piirkonnad.

– Seborröadermatiidi kulgu mõjutavad androgeenid ehk meessuguhormoonid. Vastsündinute haigestumise põhjus on tõenäoliselt emalt saadud hormoonid. Kui emalt saadud androgeenide toime lõpeb, muutuvad rasunäärmed 9-12 aastaks inaktiivseteks ning selles vanuses seborröadermatiiti ei esine.  Meestel, kellel meessuguhormoone toodetakse vähe, haigust ei teki. Naistel paraneb naha seisund raseduse ajal.

Haigust ägestavad faktorid

Nahalööve võib tekida igal ajal ja näiliselt mingi põhjuseta, kuid pole kahtlust, et on olemas faktorid, mis kutsuvad esile haiguse ägenemise.

– Geneetiline eelsoodumus. Kui inimene elab stressivaba elu, siis sõltumata geneetilisest eelsoodumusest, ei pruugi tal kunagi seborroiline dermatiit avalduda.

– Stress. Stressi ajal toodetakse organismis rohkem meessuguhormooni – testosterooni, mis stimuleerib rasu tootmist.

– Aastaaja muutused. Haigus tavaliselt halveneb talvel, kui UV-kiirgus on väiksem. UV-kiired teatavasti aitavad vähendada naharakkude kiirenenud paljunemist, mistõttu inimese seisund on parim suvel. Samuti külma ilmaga nahk kaotab rohkem niiskust ja ketendus väljendub selgemini.

– Haigus või infektsioon. Nii viiruslikud kui bakteriaalsed infektsioonid võivad mõjutada immuunsussüsteemi ja kutsuda esile seborroilise dermatiidi ägenemise.

– Hormonaalsed kõikumised. Enne menstruatsiooni ja raseduse ajal suureneb hormoon progesterooni osakaal, mis omakorda tingib suurema testosterooni hulga. Tulemuseks on jällegi rasuerituse stimuleerimine.

Ravivõimalused.

Kuna piir tavalise kõõma ja seborroilise dermatiidi vahel on vahel üsna ähmane, siis tihti kasutatakse samu tooteid nende ravimiseks. Seborröadermatiidi korral kasutatakse seenevastaseid ravimeid. Juuste pesemiseks on sel juhul sobivad seenevastased ning antibakteriaalsed šampoonid, näiteks XFolate šampoon. Loe lisa SIIT

Kuna pärmseen toitub naharasust, lõhustades selle endale seeditavateks vabadeks rasvhapeteks, mis omakorda kahjuks ärritavad nahka ja tekitavad põletikku, siis st, et kui on tegu rasvaste juustega, siis peab neid pesema sagedamini, et vältida seborroilise dermatiidi teket. Nahale määrimiseks kasutatakse ketokonasooli sisaldavat kreemi, tavaliselt vaheldumisi 1%-lise hüdrokortisoonkreemiga.

Kasutatakse ka kombineeritud, väävlit, tsinki ja salitsüülhapet sisaldavaid paikselt kasutatavaid ravimeid (Alphosyl kreemi või loksutina, Freederm Zink,Freederm Tar jt.).
Raviga ei saada tavaliselt püsivaid tulemusi, vaid seda tuleb ennetavalt või haigusnähtude süvenemisel korrata.

Ennetamine

Kalduvus seborröadermatiidi tekkeks on geneetiliselt määratletud. Seborröadermatiit on krooniline haigus, mida on võimalik raviga kontrolli all hoida. Oluline on väga korralik nahahooldus. Ravi tuleb teha ennetavalt või haigusnähtude süvenemisel korrata, et saada püsivaid tulemusi.