DERMATIIT

Mõisteid “dermatiit” ja “ekseem” kasutatakse erialakirjanduses tihti kui sünonüüme. Põhjuseks on asjaolu, et kuni käesoleva ajani ei ole suudetud terminile ”ekseem” leida ühtset erinevat dermatoloogide koolkondi rahuldavat definitsiooni.

Enam praktilistele vajadustele vastavalt on terminid “dermatiit” ja “ekseem” lahti mõtestatud saksa ja vene dermatoloogide koolkonnad. Kuna igapäevatöös, eriti haigete raviplaani koostamisel, on selline vahetegemine kasulik, pooldame ka meie nende koolkondade seisukohti.

Dermatiit (naha pindmise osa põletik) tekib ärritava või sensibiliseeriva (tundlikkust põhjustava) aine sattumisel nahka otsekohe või mõne päeva jooksul peale kontakti ja avaldub monomorfse (ühesuguse) nahalööbena. (S.Kaur, H.Silm, Allergilised nahahaigused,Tln.1996)

Ekseem on välisel, harvem sisemisel põhjusel tekkinud nahapõletik inimesel, kellel on pärilik eelsoodumus reageerida ärritajale ekseemiga. (Nahahaigused, kirjastus Medicina, Tln.2006)

KONTAKTDERMATIIT (Dermatitis contacta)

Kontaktdermatiit

On välistest teguritest põhjustatud nahapõletik, mis tekib ärritava või allergiat tekitava aine sattumisel nahale. Kõige sagedasemateks kontaktdermatiitideks on ärritus- e lihtne kontaktdermatiiti või allergiline kontaktdermatiiti. Probleem esineb 2 – 11 %% Euroopa rahvastikust.

Ärritus- ehk lihtne kontaktdermatiit

* Lihtne kontaktdermatiit tekib kas pärast vahetut kokkupuudet tugeva ärritajaga või pärast pikka aega kestnud kontakti nõrgatoimelise ärritajaga.
* Enamik keskkonnas leiduvaid kontaktdermatiit ärritajaid kuulub nn nõrkade ärritajate hulka, tüüpilised neist on seebid, sünteetilised pesupulbrid ja vesi.

* Nõrgad ärritajad kutsuvad nahapõletiku esile siis, kui toimivad nahale korduvalt või pika aja jooksul. Ärriti kahjustab nahka otseselt.

Lihtne kontaktdermatiit on enam levinud inimestel, kes tööprotsessi tõttu peavad sageli pesema käsi või kasutama puhastusvahendeid. Probleem võib tekkida aga kõikidel inimestel, kes piisavalt pikka aega ärritavate ainetega kokku puutuvad. Eriti vastuvõtlikud on atoopilise nahapõletikuga inimesed. Enamus käteekseemi juhtusid on samuti tingitud kontaktist ärritavate ainetega.

Allergilise kontaktdermatiit

Selle kujunemine võtab aega. Erinevalt lihtsast kontaktdermatiidistst, ei teki reaktsiooni peale esmakordset kokkupuudet ainega:  vajalik on organismis allergilise reaktsiooni esilekutsumine, milleks tavaliselt kulub umbes 10 päeva. Sageli on inimene allergeeniga kontaktis olnud aastaid enne lööbe teket. Lööbe tekitamiseks piisab ka väiksest aine kogusest.

Allergilise kontaktdermatiidi põhjuseks on sagedamini:

– kroomi-, nikli- ja koobaltiühendid
– formaldehüüd
– kosmeetikavahendites sisalduvad lõhnaained
– kummitööstuses kasutatavad kemikaalid
– kosmeetikavahendites sisalduvad lõhnaained
– paikselt kasutatavad ravimid (streptotsiid, neomütsiin jt)
– kreemide ja paiksete ravimite konservandid
– juuksevärvides olev parafenüleendiamiin

Huvitav! Hiinas on kümnendik meestest tundlikud parafenüleendiamiinile. Seda kasutatakse musta juuksevärvina. Seal on mehe juuste hallinemine võrdne kiilanemisega. Nikli suhtes muutub ülitundlikuks 10-20% naistest. Mõned teised ühendid muutuvad allergeenideks väga väikesel osal inimestest. Vastava eelsoodumusega isikutel kujuneb ülitundlikkus välja umbes kahe nädala jooksul (sel ajal nähtavaid nahamuutusi ei ole). Järgnev kontakt allergeeniga, ka väga väikeste koguste sattumine nahale, kutsub esile dermatiidi.

Tavaliselt mõne nädala jooksul nahakahjustused paranevad. Allergilise kontaktdermatiidi puhul võib tekkinud ülitundlikkus jääda püsima aastateks või kogu eluks, st inimene peaks vältima kokkupuudet varem allergiat põhjustanud ainetega.Kontaktdermatiit võib muutuda ka krooniliseks.

SEBORROILINE DERMATIIT e SEBORRÖADERMATIIT


Haiguspilt

– Seborroilist dermatiitiiseloomustavad roosakad, paiguti ketendavad laigud rasusemates piirkondades: juustega kaetud peanahk, otsmiku juustepiir, kõrvatagused, väliskuulmekäik, nägu, rinnaku piirkond, abaluude vahel, nahavoldid (kaenlaaugus, kubemepiirkonnas jm), naba piirkond. Sageli kaasub sügelus.

– Haigus võib alguse saada igas eas peale puberteeti, mil rasueritus hakkab intensiivistuma. Seborröadermatiiti esineb kõige sagedamini 18-40-aastastel inimestel,meestelsagedamini kui naistel. Lööbed tekivad periooditi, tavaliselt ootamatult. Probleem võib kesta aastaid.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

– Kaua aega peeti haiguse põhjuseks liigset rasu tootmist, kuna haiguskolded tekivad kõige sagedamini rasusemates nahapiirkondades. Hilisemad uuringud on näidanud, et seborroilise dermatiidiga patsientidel ei eritu rohkem rasu. On inimesi, kelle on väga tugev rasueritus, kuid see ei arene kunagi seborroiliseks dermatiidiks.

– On leitud, et üks põletikku soodustav faktor seborröadermatiidi korral on inimese nahal elav seen Pityrosporum ovaleSeda kinnitab ka hea raviefekt ketokonasooliga. Pärmseen toitub naharasust, lõhustades selle endale seeditavateks vabadeks rasvhapeteks, mis omakorda kahjuks ärritavad nahka ja tekitavad põletikku. Seborroilise nahapõletikuga inimestel näib olevat langenud ka resistentsus Pityrosporum ovale´le.

– Seborroiline dermatiit imikutel tekib kuni 6. elukuuni ja esineb harilikult nn.titekõõma ehk gneissi kujul, kuid võib haarata ka nahavoldid, eeskätt kaenla-aukude ja kubeme piirkonnad.

– Seborröadermatiidi kulgu mõjutavad androgeenid ehk meessuguhormoonid. Vastsündinute haigestumise põhjus on tõenäoliselt emalt saadud hormoonid. Kui emalt saadud androgeenide toime lõpeb, muutuvad rasunäärmed 9-12 aastaks inaktiivseteks ning selles vanuses seborröadermatiiti ei esine.  Meestel, kellel meessuguhormoone toodetakse vähe, haigust ei teki. Naistel paraneb naha seisund raseduse ajal.

Haigust ägestavad faktorid

Nahalööve võib tekida igal ajal ja näiliselt mingi põhjuseta, kuid pole kahtlust, et on olemas faktorid, mis kutsuvad esile haiguse ägenemise.

– Geneetiline eelsoodumus. Kui inimene elab stressivaba elu, siis sõltumata geneetilisest eelsoodumusest, ei pruugi tal kunagi seborroiline dermatiit avalduda.

– Stress. Stressi ajal toodetakse organismis rohkem meessuguhormooni – testosterooni, mis stimuleerib rasu tootmist.

– Aastaaja muutused. Haigus tavaliselt halveneb talvel, kui UV-kiirgus on väiksem. UV-kiired teatavasti aitavad vähendada naharakkude kiirenenud paljunemist, mistõttu inimese seisund on parim suvel. Samuti külma ilmaga nahk kaotab rohkem niiskust ja ketendus väljendub selgemini.

– Haigus või infektsioon. Nii viiruslikud kui bakteriaalsed infektsioonid võivad mõjutada immuunsussüsteemi ja kutsuda esile seborroilise dermatiidi ägenemise.

– Hormonaalsed kõikumised. Enne menstruatsiooni ja raseduse ajal suureneb hormoon progesterooni osakaal, mis omakorda tingib suurema testosterooni hulga. Tulemuseks on jällegi rasuerituse stimuleerimine.

Ravivõimalused.

Kuna piir tavalise kõõma ja seborroilise dermatiidi vahel on vahel üsna ähmane, siis tihti kasutatakse samu tooteid nende ravimiseks. Seborröadermatiidi korral kasutatakse seenevastaseid ravimeid. Juuste pesemiseks on sel juhul sobivad seenevastased ning antibakteriaalsed šampoonid, näiteks XFolate šampoon. Loe lisa SIIT

Kuna pärmseen toitub naharasust, lõhustades selle endale seeditavateks vabadeks rasvhapeteks, mis omakorda kahjuks ärritavad nahka ja tekitavad põletikku, siis st, et kui on tegu rasvaste juustega, siis peab neid pesema sagedamini, et vältida seborroilise dermatiidi teket. Nahale määrimiseks kasutatakse ketokonasooli sisaldavat kreemi, tavaliselt vaheldumisi 1%-lise hüdrokortisoonkreemiga.

Kasutatakse ka kombineeritud, väävlit, tsinki ja salitsüülhapet sisaldavaid paikselt kasutatavaid ravimeid (Alphosyl kreemi või loksutina, Freederm Zink,Freederm Tar jt.).
Raviga ei saada tavaliselt püsivaid tulemusi, vaid seda tuleb ennetavalt või haigusnähtude süvenemisel korrata.

Ennetamine

Kalduvus seborröadermatiidi tekkeks on geneetiliselt määratletud. Seborröadermatiit on krooniline haigus, mida on võimalik raviga kontrolli all hoida. Oluline on väga korralik nahahooldus. Ravi tuleb teha ennetavalt või haigusnähtude süvenemisel korrata, et saada püsivaid tulemusi.